kui mõelda, et kõik on millekski vajalik

Eilse päeva plekkidest

Kujuneb see muster

milles tegelikult peidus on me õnn?

südamelaenaja

Paar aastat tagasi pakkusin laenuks oma silmi.

Sõnad ei olnud piisavad, tahtsin, et te näeksite -

kuid kas laenatud silm saab olla kuningas?

Nüüd annaks ära oma südame,

sellest ei ole piisavalt, seda ei märgata

seal, mille poole see püüdleb.

Ehk on südametum lihtsam olla

Teadjamad räägivad

Et nii ongi

Siiski!

Rats arse!

Südamelaenaja = hauakaevaja

tappa vaatleja, võita elu

Ja ma ainult vaatan, vaatan, vaatan

Vaatan klaasilt peegelduvat iseend

Ma tean seda nägu, tean ennast, ma arvan?

Kuid mitte miski neis silmades ei ütle

Et oleksin osa neist

Ja ma ainult vaatan, vaatan, vaatan

Vaatan kuidas minekust saab tulek

Ja tasakaalust põrm

Vaatan kuidas tuldud teed

Saavad minejaid jälle kord täis

Ja põrm muutub väetiseks

Seni kuni tuleb

Uus ring

Kuid mitte miski nende jälgedes ei ütle

Et oleksin osa neist

Ja ma ainult vaatan, vaatan, vaatan

Vaatan, kuid ei tea kuhu või miks

Mis suunas peaks vaatama sihitu?

Miks oodata inimest, kes ei tule Sinu juurde?

Mix vaadata?

Mix oodata?

Mix mitte elada?

arusaam tühjusest?

mu enda paranoiad õgisid
jõu,
mis väidetavalt on igaühe sees.

kõik on muutunud.
või näib teistsugune.
(ehk ainult mulle?)

kukkusin. tõusin püsti.
kukkusin taas. ja tõusin taas.
kolmandatki korda ei püsinud jalgel ja
kolmaski kord tegin comeback'i.

kuid täna ma ei mängi föönixit!
mõnuga jään mutta,
püherdan.
siis keegi ei nõua
minult SISEJÕUDU.
siis keegi ei küsi
minult NÕU-JÕUDU.
lihtsalt valgun tühjax,
ennetamax tühjax imemist.

(sest) küllap iseend võin koguda.
kuid teiste juurest
end tagasi nõutada
pole üldse tore.

olelusvõitlus

mõnikord ma ei tahax olemas olla.
teine kord tahan olla hoopis rohkem.
ma pole kunagi päris rahul
oma olemistega.

"sotsiaalne darwinism!" hüüdis
minevikust Hr. Herbert Spencer

ja viskas täringut,
et mis siis jääb.

kui ma olla ei taha, saan jalaga.
kui tahan, näen teiste pikemaid jalgu.
kui ma pole rahul, siis mul kas

pole jalgu

või kõnnivad nad valel rajal?

värvid hajuvad augustikuus

puulatvades on laulupidu, tuul ei sahise, tal on helistik
ja sõnad.
ma ju kuulen
tühjus mu kõrval aga tegi suured silmad,
et mis muusika?

värvid hajuvad augustikuus.

vihmaperiood ei taha uputada.
ta tahab kustutada
ära
kõik ilusad värvid.
see on see vastikuim aeg,
kui suvi seab jalga ketse,
aga sügisel pole kiiret,

ta peseb enne suveleitsaku maha,
maha need lääged õhtud ja tiined põõsaalused, kus istutud,
minema higised pargid, kus end rohul veeretades naerdud,
lauldud, sõrmed kitarril veristatud,
vaadanud enda ümber
selge ja kaduva pilguga,
õhus tuhanded sääsed,
kes pinisesid kõiki neid lollakaid laule, mis kummitavad,

suveõhtud näivad mõnikord millegi muuna,
väljamõeldisena,
soovina..
aga nad on
ja polegi nii tähtsad.
kuumuses
NÄIB kõik särisevat.

ojaa, sügis ei tule enne, kui kõik see on pestud,
uhtud ära.

siis ta tuleb ja pillab oma värve,
siis ta tuleb ja loob uuex,
loob uuex meidki,

ja siis on jälle ilus

kodune

meeldiv.

seni aga
KURADI FAKING VHMAD

quit LSD

oma unistuspilvedeharjal
ignoreerid
mu hõikeid
ootad oma muinasjuttu

ja

kahaned isegi
väljamõeldise sarnasex

vabalduja

oma vabaduses näida võin nii labane,
et sõnad minu huulilt
teie huulte läbi
muteeruvad.

mida ma jälle tegin.
kellega jälle olin.

tundub, olen teinud
näinud
käinud
kohtades

ja inimestes

kellest endal pole teadmisigi.

mikroskoobi ussikesena
teie valvsa luubi all
ma hakkangi juba päriselt

VABALDUMA

ning vabandama
kuigi
ei tea, mille eest

kas asjade eest,
mis te ütlete mind teinud olevat?

või asjade eest, mida ma
olexin pidanud tegema,
aga ei teinud?

tühjus on kummaline magnet

kasvava rahutusega veedan päeva.
käin temaga poes.
mu düsgraafia paneb korvi
Alma asemel hoopis viina,
mille tõttu
teen hiljem ühe topelt-mõttetuse.

kus on musta turu kaubitsejad?
müüge mulle mõistus!
sest näib, pean maxma.
muidu olen iga päev võlgu
oma vana vraki kokkujooxmiste eest.

tühjus on kummaline magnet.

päikeselaik seina peal
pimestas
ja hetkex
ma tõespoolest
nägin eimiskit.

meenutas mu esimest armastust -
punased laigud
valgel
kohmetul hommikul.

ebaoluline.
sest
need esimesed korrad
kiirgavad seda tühjuse eimiskit.
seal pole sügavaid tundeid,
on vaid soov teada saada.

tühjus on kummaline magnet.

alati, kui ma tahan üxinda olla,
tuleb keegi
ja arvab,
et tal on õigus
mind segada.
kui ma istun pargis
oma teoreetilise Alma ning
poolreaalse minevikuga,
mõeldes ebaolulistest asjadest
nagu see,
et tühjus ei saa olla magnet.

elukompost

kord elukompotist

saab elukompost.

kuidas väetab me mälestus?

ei tea.

tuha(t)toos(ti)

mõtted Sinust jätsin tuhatoosi

igal konil oli üx Sinu omadus

need imesin olematux

litsusin laiax

terve pakitäie

järjest

nüüd köhin Su olemuse vängusest

valetamisest

valed on kerged.

on.

kuid katseaeg mu jaox liig' raske -

nende ainuke tingimus

on

südametunnistuspiinad,

mis tekivad,
kui neid


alahinnata


ja ennast


ülehinnata.

hukkamõist

seal halvatujuloigus vettides
tundus mulle, et
ainus
meile tasuta osax saav mõistmine
on hukkamõist.

raputan poripritsmed, las nad rääkida!
paar plekki mu pluusi peal
ei sunni mind psühholoogi juurde jooxma.
alati leidub neid,
kes tunnevad end elavat just siis,
kui nad osutavad kellelegi
ja poolhääli värisevail huulil pobisevad:
"Tead, mis mina kuulsin.." .

me kõik tglt peame ütlema
suure aitäh neile, kes
kunagi on meid vihanud, kadestanud,
meile valetanud, haiget teinud,
hüljanud, usu kaotanud, alahinnanud.
Sulle on see nii mõndagi juurde andnud,
tahad või ei.
meie olemuse kaas-autorid ongi tihtipeale
isehakanud bravuuritajad.

millex tunda tuska inimeste pärast,
kes ei salli Sind lihtsalt sellepärast,
et nad pole Sina ?

poole kohaga inime'

täna ma lähen ära
lähen ära iseendast
ma jalutan kaugele
ja ei taha
ei tahagi tagasi ennast

homme ehk tagasi tulen
siis ka kindlasti hilinen
sest raske on olla
kui oled vaid
poole kohaga inime'

kui maailm seisab pea peal

Sõnad viskund kuristikku
ja mõtted ei luba end mõelda.

Kas väärin seda, mis mul on?
Kuid mis olexin ma ilma?

Vahepeal ei taipa kas mõistame
kõike, mida teeme.
Vabandussõnad huulil, vaikin.
Ei usu isegi ju neid.

Peitusemäng oma mõtetega
jätnud mind täiesti üxinda
oma pähe.

Vahepeal ei taipa kas mõistame
kõike, mida teeme.
Mis pole halb peax olema ju hea?
Kuidas ümber pöörata maailma,
mis järsku hakkas seisma pea peal?

allasurumine

Kasvav viha roomab vingudes Su soolikais.
Kannad teda endas väga vastutahtmist,
nii üxkõixelt, ent väärikalt.

Surud ta maohappesse
ja naeratad veatult.
Pärast vaevled saadud seedehäirete käes.

(kuid ega nemad ju Su sisse näe!)

Hoiad teda alal.
Okastraadist kurk on pingul
justkui ülevindi kitarrikeel.

Ettevaatust!
Allasurutud tundeil Sinus
on vaid üx pilet ühel teel.

Kuid ega inimene hooli!
Ta on ju iseenda jumal.
Kuni koidab plahvatusepäev.
Siis kõik see vihakurbus temast
välja ronib,
ronib kõigile näkku

ja

sinna jääb.

varjutab

Mineviku-varjud.
Oleviku-varjud.
Tuleviku-varjud.
Kust küll leida peavarju
nende varitsevate
varjude eest?

tunda tahax

Ma võtan ära,
võtan ära oma näo.
Sa kasutada seda võid.
Läbi mu silmade siis vaata,
vaata, mida need on näind.

Ma Oidipuse kombel enda
pimedax nüüd torgin, tead.
Ei, ma pole suitsiidne, lihtsalt,
siin hetkel midagi ei tundu hea.

Ja kõik need raisakotkad
ikka kraaxuvad mu kallal,

tembeldades mu elu valex.

Mix ei võtnud vastu te mu silmi?

siis teaxite, et ma vaid tunda tahax.

(ei)keegi

Terve päeva vahid aknast välja.
Midagi ei ole teha.

Hing on tegutsemisnäljas,

kuid surnult lamab keha.


Pilgu kaugusesse suunad
ja maailm peegeldub tagasi.

End muremõtteis piinad,

et miskit jälle maha magasid!


Olla miskit, saavutada võite,
peas keerleb suur pillerkaar.

Kuid siiski tekk üle pea, end sõitled

ja ei ürita midagi.


Lihtsalt vegeteerid
ja ootad, et õnn ehitax end ise.

Kõike reaalset põikpäiselt ignoreerid,

kuid just nii oled väixest hoopis pisem.


Ja nagu paduvihm
Su peale langeb see tunne,
et kõik on tühi.
Miljon tilka paneb tundma kui eikeegi.

Kuid, kallis, tea, et paduvihm kord lakkab

ja Sinustki saab keegi.

igal oinal oma mihklipäev

See sõnnik!


Pese maha!



Taaskord virtsaselt ma haisen
ja peitun

lõhnaõli taha

hulkursüda

leidsin end leidmast leidmatut
ja soovimast ebasoovitavat.
tundub,
olen haigestund eimiskisse,
see täidab mind nii (l)kohutavalt.
siis meeltest saavad jõed
ja nad voolavad ära,
täis vaevatud mõttepaate.
ma jäänud siia,
oma närviriismetega maadlen.
juba ette kaotatud matš see.

me oleme eilne päev
ja homse unistus,
mälestus,
kuulumata olevikule.
MEIE kuulume vaid mu Hulkursüdamele.

homse elan hästi!

enda otsimine ja kaotamine
vaheldumisi,
segadust vaid suurendanud on.
ühes kehas
mitmekesi,
nii mitmekesi, et
kitsas on.

lubasin ju jälle, et homse päeva
elan hästi!
kuid mis on hea?

ma ei tea.

kas peax üldse inimene
homses päevas elama?

don juan

kingi mulle mõned tükid
südameist,
mida Sa murdnud pole.

tahaxin teada,

milline

on mittevalus mälestus Sinust.

drunklove

kaua mõelnud olen, et kuhu küll kuulud Sa.
mu südamesse
või

armastan Sind vaid alkoholijoobes ma?



* pealkiri : ruudusandra

naera välja

kõik ümberringi karjuvad.

Sa seisad. vaatad. kuulad.

ja

naerad.


siis kõik Su ümbert kadund.

Sa seisad. naerdes.


tead ja tunned, et
nii on valus.
kuid Sa vaid

seisad,

peites end oma naeratuse taha.


naera
naera
naera


kuni naerad end kõigi eludest välja